[ Täna hommikul kell seitse lülitasin ahju sisse ja küpsetasin oma üle-aja kerkinud leivad valmis ]
Inimesed viskavad ikka aegajalt tegemisi homse varna - ma ei tea, mis mulle pähe lõi, kui üle-eile peale tööd koju jõudes juuretisega möllama hakkasin. Järgisin õe õpetus-sõnu (eelnevalt polnud ma loomulikult neid üldse sirvida jõudnud) ja iga järgneva loetud lausega sain targemaks (imestus ja ehmatus segamini).
Ei käi see üldse nii kärmelt! Tasa ja targu nagu vanaemade aegu. Vaid 10 minutit võtab esmase taigna valmistamine, millele järgneb 24 tundi tühja passimist -- lase bakteril kausis möllata !
Ja eile ÖÖSEL koju jõudnuna, meenus mulle õudusega see pooleli-olev ettevõtmine (meenutajaks oli näkku-lööv käärimise 'lehk' (alias "pohmelli-hommikused-ärkamised-kinnise-aknaga-toas")). Kell oli üks ( 01:00 ). Ja üle ei jäänud muud, kui haarasin aga härjal sarvist ja tegin kõik vajaliku poole tunniga ära (värskema peaga oleks vast liigutused kiiremad olnud).
Kuni lugesin õpetusest järgmist rida : " ...ja jäta räti alla kerkima 1 – 1,5 tunniks."
Selleks ajaks kui ma ära suutsin otsustada, mis edasi teha, oli kell saanud 2.
Katsin vormidesse valatud taignad rätikuga ja ronisin tekialla. Äratuse sättisin seitsme peale ja telefoni panin toa teise otsa, põrandale. Lootsin, et rohkem kui kolm korda kauem aega eel-kerkida ei tee leivale liiga.
Unes nägin -- ...leiba.
Ärkasin õigel ajal. Kõik oli super ! Ainult et ühest vormist pidin paraku tainast vähemaks kühveldama, sest see oli kerkinud juba nagu Emajõgi - ohtliku piirini. Üleliigsele osale leidsin spontaanse lahenduse - panin selle silikoonist muffinivormidesse ja need siis omakorda juba koos leivavormidega ahju.
Kell oli 7 hommikul ja mu kodu täitus pagaritöökoja aroomidega ! Avasin akna, lasin päikese tuppa ja hellitavad aroomid Pelgulinna-peale jalutama - varajaste liiklejate neeludega mängima :)
